Esiteks vabandan kohe kõigi ees, kes on oodanud blogipostitusi, ent neid ei ole olnud. Nimelt vahepeal on juhtunud, et minu eelmine domeen varastati/kaaperdati vms ära ning sinna on tekkinud täiskasvanute sisuga leht- soovitan parem ise mitte vaatama minna, jumal teab kas seal viirusi saab või mitte.

Kuid nüüd olen ma siin elukaksikutega.ee lehel leitav ning postitusi tuleb nüüd kindlasti rohkem, kuna kirjutamisesoov on lõpuks peale aastat tagasi tulnud. Täpsematest põhjustest, miks ma midagi umbes aasta jagu kirjutanud pole, saabki siit postitusest lugeda.

Kes jälgivad meie tegemisi instagramis või facebookis, need teavad, et meie perega liitus eelmisel kevadel neljas laps, kelle elu algus ei olnud üldsegi kerge. Minu raseduselõpp oli taas väga raske ning lõppes erakorralise keisriga, kuna ma olin juba eluohtlikus seisus. Meie pesamuna Jete kopsud kukkusid kokku ning see kõik ühe korraga oli mu jaoks nii raske, et tundsid, et kirjutamistega tuleb mõneks ajaks paus teha. Kui ma pausi teinud poleks, oleksid enamik postitusi olnud pigem kurtvad.. Esimene eluaasta on olnud Jetel kõike muud kui rahulik – enneaegsus, kopsud kukkusid kokku, korduvalt haiglas olnud, belli paralüüs (näonärvi halvatus), mädane kahepoolne keskkõrva põletik (mis päädis erakorralise operatsiooniga). No ütleme nii, et tegelikult see rodu veel jätkuks, aga ma usun, et sellest saavad kõik aru, miks mul igasugune kirjutamise tuhin mööda läks. Ahjaa, koroona tuli ju ka, pesamuna ongi ju täpselt koroona alguses sündinud. Ma reaalselt olin nii mustas augus vahepeal, et tundsin, et ma enam ei jaksa. Tundsin lihtsalt, et kogu koorem on minu õlgadel, justkui mitte keegi ei saaks aru ning ma pean kõikide muredega üksinda toime tulema.

Ma tean, väga paljudele tuleb see tegelikult üllatuseks, kui omadega sassis ma olin, sest olgem ausad ega ma seda väga välja ei näidanud. Kõige rohkem muidugi nägi seda Abikaasa, sest ma suutsin endale aastaga tekitada korralikult ülekilosid, mitte et ma enne oleks kõhna olnud, aga reaalselt ma võtsin aastaga juurde 12kg, mis on pöörane! Samuti suutsin ma veebruaris koroona läbi põdeda, mis oli minu jaoks ülimalt laastav haigus ning jättis oma jälje päris pikaks – lausa pea 5 kuuks, sest just nii kaua oli mul pidevalt köha, mille ma olen tänaseks seljatanud ja kuidas ning millega täpsemalt, sellest tuleb juba peagi mu järgmine postitus.

Aga nüüdseks olen leidnud kõiges tasakaalu, nii pereelus, iseenda hinges kui üldse kogu maailmaga. Ja tegelikult on selle aasta jooksul nii palju juhtunud, millest ma tahan ka teile osa jagada. Kõige suurema tõuke tasakaalu leidmiseks andis aga hiljutine reis lastega Bulgaariasse. Seal ma tundsin, et aitab küll, pean oma tunded ja emotsioonid ning üleüldiselt kogu oma elu uuesti enda kätte haarama ning paremuse poole edasi minema. Ning siin ma siin nüüd olen, kirjutasin just selle postituse, kus ma esmakordselt julgesin tunnistada, et mul on olnud päris raske kõikide nende emotsioonide ning probleemidega toime tulla ning näidata teistele, et tegelikult on ju kõik korras.