Ma olen siin vaaginud ja vaaginud ning ei suuda ise ka ikka veel uskuda. Kui veidi üle aasta tagasi Jete sündis, siis tol hetkel ma ei saanudki aru, et mind on tabanud sünnitusjärgne depressioon, ent nüüd olen ma sellest aru saanud ning sellega tegelema hakanud. Tegelikult sain ma sellest aru selle aasta juuni keskel, kui olin lastega Bulgaarias. Siis kuidagi loksus kõik paika ning olin kõigega mis Jete esimest eluaastat puudutas rahu teinud. Samuti suutsin ma iseendaga lõpuks rahu teha.

Ma lasin end aastaga nii käest ära, et vahepeal lausa tundsin, et ma ei ole mitte midagi väärt, ma süüdistasin Jete kopsude kokkukukkumises ning üldse tema elu raskes alguses ennast ja enda keha, et ma ei olnud suutnud teda oma kõhus piisavalt kaua kasvatada. Ma süüdistasin end end ma pole suutnud olla talle piisavalt hea ema, et ta ei peaks kannatama. Kuigi nüüd, aasta aega hiljem saan ma aru, et minu preeklampsia tekkimine ei saa olla minu enda tekitatud vaid see on lihtsalt minu keha ja organismi eripära ja sellega tuleb leppida.

Tegelikult ei saanudki vist mitte keegi otseselt aru, et mul sünnitusjärgne depressioon oli, või kui isegi said aru, siis ei osanud keegi seda minult küsida või ei juletud seda teha. Aastale tagasivaadates saan ma aru, et mul see tõepoolest oli, kuna ma vältisin igal pool käimist, vältisin inimestega suhtlemist. Jah, internetis võisin ju suhelda, aga kedagi oma beebi lähedale ma ei tahtnud. Eks oma osa on sellel kõigel ka koroonal. Just seetõttu, et Jete kopsud kokku kukkusid peale sündi ning see pagana koroona möllab, siis pidime eriti hoolikalt jälgima, et jummala eest ta endale mingit haigust ei saaks, mis puudutab kopse.

Ma lasin ju end täiesti käest ära, mul ei olnud reaalselt vahet, milline ma välja näen või kas mu kulmud on kitkutud vms. Aastaga koguneski mu ümber lisaks eelnevale ülekaalule +12kg, mida pole üldse vähe. Samas ma ei näinud ka ühtegi põhjust, miks ma peaks hakkama kaalust alla võtma või miks ma üldse peaks kaalust alla võtma. Ma olen tegelikult siiani üpriski kergelt ärrituv, kuigi ma olen seda kogu elu olnud, aga ma teen endaga vaimsel tasandil tööd, et ka sellest ilusti välja tulla ja mitte olla närvipundar.

Unevajadus käis mul nagu ameerikamäed, vahepeal polnud absoluutselt probleemi olla 24-48h jutti üleval, sest lihtsalt und ei tulnud, kuid samas järgmine hetk ma soovisin, et saaksin rahulikult 24h jutti voodis olla ja lihtsalt magada. Päris tihti leidsin enda ka mõtlemast, et veelgi parem oleks ju kui ma saakski igavesti magada ja mitte kunagi enam ärgata. Praegu seda kirja pannes ja ühtlasin ka iseendale tunnistades, et ma olin tegelikult ikka sügavas augus, siis pisarad lihtsalt voolavad.

Tagantjärele mõeldes tunnen, et ma oleks niiiiii väga soovinud, et oleksin juba siis mõistnud, et mul on sünnitusjärgne depressioon ja juba siis abi otsinud. Jah, mul läks selles osas kergemalt, et ma lõpuks mõistsin seda ise ning lihtsalt suure tahtejõuga murdsin selle mustri, kuna nii mul endal on vaja, et ma oleksin terve, kui ka minu neljal lapsel on vaja, et neil oleks rõõmus ja eluterve emme olemas.

Kõik kes tunnevad, et neil võib olla sünnitusjärgne depressioon, soovitan kohe, kui kahtlus tekib, sellega tegelema hakata. Üle Eesti erinevad naistekliinikud pakuvad ka psühholoogi nõustamist nii, et see ei lähe maksma sadu eurosid – väga paljudes kohtades tuleb tasuda vaid 5€ visiiditasu.