Tänaseks on möödunud Amanda sünnipäevast kuu aega, kuid alles nüüd on kõik sünnipäeva peod ära peetud. Tegelikult plaanisime ühte suurt sünnipäeva, kuid meie pere tabas täpselt õige sünnipäeva paiku mingisugune viirus.

 Nüüdseks oleme aga sünnipäeva pidusid pidanud lausa 4 tükki, ühe minu perega, ühe lähedaste sõpradega, ühe lastebandega ning ühe ainult kodustega. Ütleme nii, et peale mitmeid pidusid olen ma veendunud, et järgmine aasta peab olema vaid ÜKS sünnipäeva pidu, sest see pidev kokkamine ja möllamine väsitab ikka korralikult ära.

 See aasta said Amanda sünnipäeva  väikesed külalised endale ka Salvesti poolt pisikese kinkekotikese ning nagu sõpradelt kuulnud olen, kulusid need 100% ära, kellel kohe peale pidu, et rahulikult koju saaks minna, kellel muul ajal ning need uued tuubilusikad on lihtsalt marumugavad 🙂

 Preili sai endale sünnipäevaks elu esimese jooksuratta ning sellega ta vurab absoluutsel iga päev õues, harjutab aga tasakaalu ning liigub muretult edasi. Samuti meie armsate sõprade abiga saime lastele ära ostetud mängumaja ning see on lõpuks peaaegu koos, lihtsalt paar detaili vajavad veel värvimist, aga me mõlemad Härraga unustame alati ehituspoest läbi käia, et see värv ära osta..

 Amanda oskab esimeseks eluaastaks iseseisvalt mõningad sammud teha, igale poole ronida, batuudil end hüpitada. Sõnu oskab : emme, iss, mäm-mäm,kss (kass), anna, aitäh. Oskab mängida nii käte kui tekiga peitusemängu ning lemmik ese on endiselt tema tekikene, millega on ta sünnist saadik maganud.  Pikkust oli esimese aasta kontrollis 77cm ja kaalu 9.61kg.

 Kui mõelda nüüd ajas tagasi, siis esimene eluaasta on möödunud lennates, meil on olnud vaid ühe käe pealt kokkuloetavalt magamata öid ning neid ka vaid haiguste või paari hamba pärast. Amanda on olnud väikeset peale megachill ja rahulik laps, talle meeldib kohutavalt koguaeg süüa ning meil sõber pani talle juba hüüdnimeks Amps, sest tal reaalselt peabki koguaeg suu matsuma. Preili sai 2 nädalat vähem, kui aasta ka rinda ning selle üle olen ma meeletult uhke. Kokkuvõttes on ta aga täielik issikas, kui tal valida on, siis ta valib peaaegu alati, et olla issi süles või issiga kaisutada, vahepeal juba naersime, et kui ma poleks talle rinda andnud, siis mind vist poleks põhimõtteliselt üldse vaja 😀