Me panime aprilli lõpus enda kodu müüki ning üpris kiiresti leidsime ka uue kodu, üldse mitte kaugele praegusest. Samuti leidus meie majale soovijaid ning niimoodi saigi pandud paika, et meie maja ostjad tahavad hiljemalt juuli esimestel päevadel sisse kolida, maakleriga leppisime kokku, millal meie uude koju hakkaksime kolima ning mina alustasingi kodus asjade sorteerimist.

Küll aga ei saanud meie rõõm kaua kesta, sest kui Härra läks omanikuga kohtuma, et leppida kokku, kuna oleks kõige parem aeg notarisse minna, oli ta välja mõelnud hulga naljakaid nõudmisi. Meie jaoks kõige naljakam oli aga see, et lõpuks ta teatas, et ta ikkagi ei müü, kuna ta on lasknud selle maja ehitada ning talle ei meeldi, et selles hakkaksid elama väikesed lapsed!  Ausalt, kui ma oleks tol hetkel seal samas viibinud, oleksin lasknud välja mõned krõbedamad sõnad.

Asja minu jaoks teeb imelikuks veel see, et see maja on müügis olnud üle aasta. Kui ma alguses arvasin, et ju ei taha inimesed Harjumaalt ära kolida või ei saa pangast nii palju laenu, siis nüüdseks ma saan aru, et selle taga on hoopis see ulmeline omanik oma ulmeliste soovidega. Me omakeskis juba naersime, et ju see maja talle ka järgnevaks aastaks kätte jääb, kui ta kõigile ulmetingimusi seab. Ausalt, mul on jumala ükskõik, kes peaks meie kinnisvara/autosid ostma – kui mina saan oma raha, siis minupärast olgu ta kas või maffiosnik või kirikuõpetaja.

Aga ega midagi, pidime kahjuks ka meie maja huvilistele teatama, et me siiski ei saa müüa, sest see maja mis meile mõlemile meeldis, seda me ei saa. Nüüd aga pakime me siiski asju, sest viime need vahepeal hoiule, et majja garaazi arvelt üks tuba juurde teha. Ja kaksikud saavad ka endale selle suve jooksul nüüd oma toad (millele aitasid päris mitmed armsad inimeses kaasa, kui ostsid minu valmistatud kiikesid).